"Mina kohtusin psühhodraamaga esmakordselt ühel suvisel konverentsil, mil ma sõna otseses mõttes „kukkusin“ selle meetodi sisse ilma, et ma oleks sellest miskitki enne teadnud. Ning lahkusin kaks päeva hiljem sealt jahmunult,  ammuli sui ning asusin ka ise seda meetodit õppima. See oli aastal 2013.

 Psühhodraama on korraldanud mulle rohkelt eripalgelisi kohtumisi - eelkõige kohtumisi oma sisemise, peidusoleva „minaga“, aidanud tegeleda tema vastupanu ja tõrksusega ning tema suhetega teiste inimestega, mõista rõõme ja valusid, aidanud leppida ja andestada…

Leian, et mida paremini mõistan ma iseend, seda paremini tulen ma toime kõigega, mis mind ümbritseb. Sellest tulenevalt saavad ka teised minuga hulga paremini hakkama. Ehk tänu psühhodraamale on elus vähem päris draamat, ent seevastu rohkem loovust ja spontaansust, tähelepanu ja hoolivust."