"Psühhodraamas on kõige olulisemal kohal kohtumine (Encounter). Kohtumine teistega, asjadega, olukordadega, iseendaga. Väline paeluv ja sisemine huvikäivitav kohtumine psühhodraamaga toimus minu elus eelmise sajandi 90.aastate alguses. Õpinguid alustasin 1999.a. Ruuda Palmquisti juhendamisel ning 2018.a. jõudsin TEP-õpingute lõpuni. Olen olnud mitmete väljaõppegruppide juht, superviisor ja eksamite vastuvõtja.

Kohtumine teiste inimestega psühhodraama kaudu, on mind rikastanud spontaansusega ja loovusega, eneseteadlikkuse ja eneseregulatsiooniga, täpsustunud empaatiavõimega, isetu armastusega, aktsepteerimisega. Pidev tegutsemine psühhodraama valdkonnas on arendanud minus sotsiaalset teadlikkust ja osavust.

 Kuna minu moto psühhodraamaga tegelema hakates oli olla oma huvitava täiskasvanueluga eeskujuks oma lastele, siis praguseks on tähtis olla läbi psühhodraama huvitava vananemise eeskujuks. Minu unistus: käivitada oma lastes ja lastelastes iha ja huvi saada elatanud inimeseks."